Meie kodud on täis mikroobe, mis on enamasti ohutud ning millest mõned on meie tervisele isegi kasulikud, kuid on oluline teada, millal ja kuidas kahjulikud mikroobid levivad, ning selleks, et neil hetkedel nakkusahel lõhkuda, tuleb tegutseda kohe: avastage tegutsemise üheksa võtmehetke.

Kas teadsite, et korras kodu ei tähenda seda, et selles ei ole potentsiaalselt kahjulikke mikroobe, mida lendub pidevalt keskkonda inimestelt ja loomadelt ning toidust, mida me valmistame? Kuna need mikroobid on nähtamatud, ei saa te neist kodu puhastades lahti. 

Tõhus viis kaitsta oma kodu kahjulike mikroobide eest on omada häid hügieeniharjumusi võtmehetkedel, mil nad kõige tõenäolisemalt levivad.  Meie nimetame seda sihipäraseks hügieeniks.

Mis on sihipärane hügieen ja miks me seda vajame?

Kodus sihipäraste hügieeniharjumuste juurutamine on enda ja oma perekonna nakkushaiguste eest kaitsmiseks parim viis. 

 

 

Sihipärane hügieen annab vahendid, millega maksimeerida kaitset kahjulike mikroobide eest, säilitades samal ajal kokkupuute kasulike mikroobidega, mida vajame soolestikus, hingamisteedes, suus ja nahal tervisliku mikrobioomi loomiseks, mis vähendab allergiate ja muude haiguste teket. 

Sihipärase hügieeni võtmeks on asjaolu, et see keskendub nakkusahela lõhkumisele.  See erineb oluliselt traditsioonilisest seisukohast, mille puhul tähendab hügieen mustusest vabanemist, sest see on kahjulike mikroobide põhiline pesitsuspaik. Tegelikult on kahjulike mikroobide allikaks peamiselt inimesed, saastunud toit ja vesi ning koduloomad.

Lõhkuge nakkusahel, et vältida kahjulike mikroobide levikut

Kahjulikud mikroobid sisenevad meie kodudesse peamiselt inimeste või lemmikloomade ning saastunud toidu või vee kaudu. Neid lendub ja levib pidevalt edasikandjatelt nagu käed, tualetid, lapid jms. Need mikroobid võivad meid nakatada näiteks siis, kui puudutame nakatunud pinda ning seejärel oma suud, nina või silmi, või süües toitu, mida on puudutatud saastunud kätega. Seda nimetatakse nakkusahelaks. Nakkuse levikuks peavad kõik ahela lülid paigas olema. Seega, kui me lõhume ahela ühe lülidest ära, ei saa nakkus levida.

Nakkusahelat lõhutakse kodudes kasutatavate hügieeniharjumustega, millega välditakse kahjulike mikroobide jätkuvat levikut.

Leidub ka mikroobiliike, mis võivad olla kahjulikud (nt mõningad soolebakterid), mis võivad kasvades ja paljunedes moodustada alalisi kogumeid seisvasse vette, näiteks kraanikaussi, vanni, dušiäravoolu, tualetipoti ääre alla ning niisketesse lappidesse ja nuustikutesse. Tavaliselt ei ole need kahjulikud, kuid võivad olla ohtlikud inimestele, kelle immuunsüsteem on nakkustele vastuvõtlikum.

Millal on vaja rakendada sihipärast hügieeni?

Sihipärane hügieen tähendab hügieeniharjumuste rakendamist hetkedel, mil kahjulikud mikroobid levivad eespool nimetatud allikatest kõige tõenäolisemalt. Need on hetked, mil te:

  1. Puudutate toitu;
  2. Sööte sõrmedega;
  3. Kasutate tualetti või vahetate beebi mähet;
  4. Köhite, aevastate ja nuuskate nina;
  5. Puudutate pindu, mida sageli puudutavad teised inimesed;
  6. Puudutate ja pesete määrdunud riideid ja pesu;
  7. Hoolitsete koduloomade eest;
  8. Puudutate prügi ja viite seda välja;
  9. Hoolitsete nakatunud pereliikme eest.

Nende üheksa hetke ajal peavad hügieenimeetmed nagu kätepesu, pindade puhastamine jms keskenduma olulistele pindadele (nn olulistele kontrollkohtadele), mis võivad levitada kahjulikke mikroobe kõige tõenäolisemalt.  Kõigi nende üheksa riskihetke puhul on käed oluline kontrollkoht, kuid ka toiduga kokkupuutuvad pinnad ja puhastuslapid on paljudes olukordades võtmetähtsusega kontrollkohad. Kahjulikud mikroobid võivad levida ka riiete ja pesu, vanni, duši ja kraanikausside kaudu ning aeg-ajalt ka põrandate ja sisustuse kaudu.

Ent on oluline mõista, et kuigi kodu igapäevane või -nädalane puhastamine võib nakkuste levikut vähendada, on see suhteliselt vähetõhus võrreldes võtmetähtsusega riskihetkedel rakendatud hügieeniharjumustega, mis kaitsevad meid kahjulike mikroobidega kokkupuutumise eest.

Kuidas lõhkuda nakkusahelat

Hügieeniharjumuse eesmärk on vähendada kätel, pindadel ja kangastel olevate kahjulike mikroobide arvu tervisele ohutu tasemeni. Selleks tuleb teha järgmist:

  1. Mikroobide eemaldamine pindadelt puhastusvahenditega (nt puhastusainete või seebiga) ning nõude pesemine veega. Puhta jooksva veega loputamine on protsessi oluline osa.
  2. Pindadel olevate mikroobide inaktiveerimine – kasutades tooteid/protsesse, nt kuumutamist (nt kasutades pesupesemiseks kõrgemat temperatuuri), desinfektsioonivahendeid, käte desinfitseerimisvahendeid.

Paljudes või enamikus olukordades piisab nakkuse leviku takistamiseks puhastamisest, loputamisest ja kuivatamisest. Ent on ka olukordi, kus tuleb pärast puhastamist desinfitseerida, nt kasutades käte desinfitseerimisvahendit, kui me ei saa kasutada seepi ja vett, või puhastades pindu, mida ei ole võimalik tõhusalt loputada.

Kätehügieen on kõige olulisem hügieeniharjumus ning see on kesksel kohal kõigi eespool kirjeldatud üheksa riskihetke ajal.

Käte tõhusalt puhastamiseks hõõruge käsi alati põhjalikult seebi ja veega, loputage neid korralikult puhta jooksva vee all ning seejärel kuivatage. Märjad käed korjavad mikroobe kiiremini üles kui kuivad käed. Kui te ei saa kasutada jooksvat vett ja rätikut, siis kasutage käte desinfitseerimisvahendit.

Sihipärane hügieen toetab säästvat hügieeni, sest sellega välditakse puhastusvahendite ülekasutamist. Lisaks tagab see desinfitseerimisvahendite mõistliku kasutamise, et vältida antibiootikumiresistentsuse tekkega seotud riske.

Rohkem teavet sihipärase hügieeni kohta (https://www.ifh-homehygiene.org/what-home-hygiene) IFH-lt.

Selle artikli kaasautor on professor Sally Bloomfield, kes on IFH teadusliku nõuandekogu esimees ja liige ning Londoni hügieeni- ja troopilise meditsiini kooli auprofessor. Professor Bloomfield on koduhügieeni alal tunnustatud ekspert, kellel on üle 30-aastane kogemus hügieeniuuringute ja -hariduse valdkonnas. 

Rahvusvaheline teadusfoorum (IFH) (https://www.ifh-homehygiene.org/)  loodi 1997. aastal kodu- ja igapäevaelus hügieeni arendamiseks ja edendamiseks, tuginedes usaldusväärsetele teaduslikele põhimõtetele.